Tõesti ei jaksa enam. Sain töökoha lōpuks ja lootsin, et sellega suur enamus mu probleemidest lahenevad kuid see ei ole nii. Kuna ma olen lihtsalt nii retarded, et ei suuda isegi imelihtsaid tellimusi kirja panna ning pidevalt panen kassas samuti sellist sitta, et endalgi hakkab häbi. Kuradima mõttetu elajas olen lihtsalt. Eriti nördimust tekitab see kui keegi ei kuule mind ja end korrates tekib minu pisut valjemas hääles täiesti tahtmatult viha noot. Ootan palgapäeva ära, et siis vähemalt oma matused osaliselt ära maksaksin.
Täna jälle suht mõttetu päev. Saatsin hunnikutele tööpakkumistele oma CV, kuid ei looda suht midagi.
Vähemalt on mul internet, et mõtted mujal hoida.
Suht jama seis, kui sul on terve elu üks ja sama unistus olnud ning ühe lühikese perioodiga saad selgusele, et sa ei suudaks seda unistust kunagi täide viia kuna, see sulle tegelikult ei meeldi üldse.
Ja siis sa oled lihtsalt mõttetu, pole mingitki goalielus kuna sa ei oska ega tea mitte midagi muud.
Tere! Märkasin, et EESTI tagi all on uus postitus, lootsin,et on jälle mingi pilt vanalinnast, aga oli hoopis sinu kiri. Ma lugesin seda ja mul tulid külmavärinad peale. Nii väga tahaks aidata, aga ei tea kuidas. Olen tumbrlis ennegi sellise suitsiitse sisuga kirju näinud, kõik inglisekeeles ja välismaalt... Aga sinu oma ehmatas mind nii ära, et ma lihtsalt tunnen,et pean kuidagi aitama. Positiivne on see, et sa juba ise ka abi otsid ja blogi pead. Loodan, et sa saad sellest üle. Ole tugev! H.
AnonymousAa, vabandust. Ei tagi poste enam.
Tere
Hakkasin kirjutama mingisugust väljamõeldist, et miks ma selle tumblri tegin, kuid siis mul tuli meelde, et ma olen anonüümne mittekeegi ja ei pea valetama siin.
Detsembrist saati on mul lihtsalt igavene masendus peal olnud, ma ei tea, kas see on sellest, et ma olen igav, kole, loll vms., aga lihtsalt lambist hakkasid pähe tulema mõtted, see mõttetu jant ära lõpetada ja lihtsalt endalt elu võtta ja need mõtted on mind lihtsalt päevast päeva terroriseerinud viimased neli kuud.
Ma ei teagi, miks ma endal elutulekese lihtsalt ära lõpetanud pole, võibolla sellepärast, et viimastel kuudel paar sugulast (eks muidugi kurb värk, aga kuna polnud peaaegu üldse lähedased siis need surmad mind massiivseltei mõjutanud) on ära surnud ja kuna pere mul vaevu keskklassini küündib siis need matused jätsid pangakontodele päris sitad jäljed maha. Ehk jah, praegu end oksa tõmmata oleks pisut dick move.
Tumblri tegin üldse sellepärast, et lugesin, et (kena lauseehitus mul, aga ma ei olegi kirjanik) mingisuguse päeviku pidamine pidavat aitama. kes teab võibolla saan isegi üle sellest faasist.
Täna suht mõttetult pihku peksnud ja niisama vaheldumisi neopetsi (jaa, whoo keers) ja mass effect kahte mänginud. Tegelikult oleks pidanud töökuulutusi sirvima ja oma närust elulookirjeldust ära saatma, aga võta näpust, miks teha tähtsaid asju kohe kui sa saad neid võimalikult kaua edasi lükata?
